Miks ma täna enam ei küsi: miks nad ei aidanud?

Avasin ukse, et teistele lastele järele minna, hoovi mängima, kui nägin, et koridor oli paksult suitsu täis. Mäletan seda millisekundit, kus otsustasin kas minna suitsu suunas ja II korruse treppidest alla või tagasi tuppa.

Ma läksin tagasi korterisse ja sulgesin ukse enda järel.

Vanemad lapsed liikusid akende juurde ja hakkasid toaaknal appi hüüdma. Sain aru, et nii on vaja teha, läksin köögiaknale ja hüüdsin appi koos nendega.

See pilt, mida ma nägin, on minusse sügavalt sööbinud.
Kolm last puumaja teise korruse akendel, appi hüüdmas, põlevas majas.
Hoovis oli palju inimesi. Nad seisid ja vaatasid. Lihtsalt seisid tardunult ja vaatasid. Nad ei tulnud appi.

Meie allkorruselt tassiti samal ajal akendest mööblit välja.

See kogemus on minuga kaasas käinud kogu elu.
Ja koos sellega tungiv vajadus aidata hädas olevaid inimesi. Kui näen, et keegi läheb teisele appi, tulevad mulle tänaseni automaatselt pisarad silma ja see puudutab mind sügavalt.

Mis siis tegelikult toimus?

See oli rohkem kui 40 aastat tagasi.
Kahekorruselise puumaja esimese korruse korter süttis. Suits tungis teisele korrusele. Meie vastaskorteris suri naine suitsumürgitusse. Mees hüppas teise korruse aknast alla ja viidi raskete vigastustega haiglasse. Tuletõrje oli teisel pool maja ja kustutas tuleallikat. Mina neid hoovipoolses osas ei näinudki.

Mina olen täna siin.
Kuidas nii?

Üks neist, kes allkorruselt mööblit aknast välja tassis, oli politseinik. Ühel hetkel ronis ta meie köögiakna all olevale keldrikatusele ja tõstis minu – ja teised lapsed – põleva maja aknast välja.

Piisab ühest inimesest.
Kes ei tardu.
Kes ei põgene.
Vaid suudab hetkes leida lahendusi ja päriselt aidata.

Miks see lugu täna minus taas nii tugevalt elama hakkas?

Uue aasta esimestel tundidel lahvatas Šveitsis baaripõleng. Seal olid noored inimesed. Paljud hukkusid. Paljud said kriitilisi põletushaavu. Sotsiaalmeedia täitus kiiresti videoklippidega sündmuskohalt ja meedia vahendab pääsenute ning pealtnägijate detailseid kirjeldusi.

Seal oli neid, kes ruttasid appi.
Oli neid, kes seisid kõrval tardunult.
Ja neid, kes ei suutnud seda õudust näha ning eemaldusid.

Kui ma aastakümneid ei suutnud mõista inimesi, kes seisid põleva maja hoovis ja lihtsalt vaatasid, siis täna tean: meie esmane reaktsioon kriisis ei ole meie teadlik valik.

Toon näite päriselust.
Pariisi terrorirünnakute ajal selgus, et paljud sündmuskohale jõudnud päästetöötajad ei olnud võimelised abivajajaid aitama – mitte seetõttu, et nad ei osanud, vaid seetõttu, et kogetu šokk oli nende psüühikale liiga suur. Treenitud oskused ei olnud kättesaadavad. Ka väljaõppe saanud praktik, päästetöötaja või meedik võib šoki korral tarduda ja muutuda abituks.

Täna ma mõistan inimesi, kes ei reageeri.
Kes seisavad tardunult.
Kes peidavad end telefonikaamera taha ja vaatavad toimuvat justkui läbi filtri – nagu filmi.
Ja ka neid, kes põgenevad sündmuskohalt.

Ja täna tean ka seda:
Selles massis on peaaegu alati vähemalt üks inimene,
Kes ei tardu.
Kes ei põgene.
Kes tuleb ja tegutseb.

Me nimetame neid kangelasteks.

Aga ma küsin:
kas ka see ei ole lihtsalt üks loomulik kriisireaktsioon – tegutseda?
Nii nagu on loomulik tarduda või põgeneda?

Kõik need reaktsioonid räägivad meie närvisüsteemist.
Mitte meie moraalist.
Mitte meie väärtusest inimesena.

Ja võib-olla ongi kõige olulisem, et me õpiksime kriisis ja pärast kriisi mõistma nii ennast kui ka teisi.