Depressioon leinas

Lein on mitmetahuline, mõnikord intensiivne ja ootamatult rabav, mõnikord lainetav, kus tuleb rahulikumaid perioode vaheldumisi meeletu igatsuse ja emotsioonidega ning siis tuleb taaskord tasakaalukam aeg, kus on võimalik keskenduda igapäevastele tegevustele.

Leina on püütud panna mudelitesse, faasidesse, etappidesse, kuid iga inimene liigub leinas vaid temale omasel viisil.
Etappidest ja faasidest teadmine annab vajalikku informatsiooni, mis võib leinas ees oodata ja ka toetab leinaja mõistmist, kui on teadlikkust mitte ootama ja eeldama hakata, et lein käibki täpselt nii nagu ettekirjutatud on. Näiteks vihast räägitakse palju teooriates, kuid on inimesi, kes leinas ei koge viha ja see ei tähenda seda, et nad on leinaprotsessi takerdunud.

Üks faasidest, millele palju tähelepanu pööratakse, on depressioonilaadne faas (osades teooriates nimetataksegi seda depressiooniks), mida Dr Kennedy-Reeves nimetab kolmandaks faasiks, peale intensiivset leinamist. Depressioonilaadne on faas unerohkuse tõttu – peale intensiivseid emotsioone ja unetust, vajab kogu organism puhkust ning taastumist. Inimene eraldub, on rohkem omaette, reorganiseerub ja tema keha puhkab kogetust. Oluline on teadvustada, et seda faasi ei ole vaja kohelda kui depressiooni ega keha sellest faasist ravimite toel välja tuua. See on loomulik osa leinaprotsessist, kus keha puhkab kogetust ja taastab jõuvarusid.

Selles faasis jõuab leinajal kohale arusaamine, et tema armastatud inimest enam ei ole ja teda ei tule enam kunagi. Kõik unistused, ootused ja lootused on purunenud. Selles faasis tavapäraselt naasevad lähedased ja sõpruskond oma igapäevaste tegevuste juurde, eeldades, et leinaja peaks oma eluga hakkama nüüd edasi liikuma. Leinaja aga on veel emotsionaalselt intensiivses protsessis, mis on üks keerulisemaid ja pikemaid faase.

Selles faasis võib leinaja tunda masendust, ta mõtted keerlevad valdavalt surnud lähedase ümber, varasemad eesmärgid võivad tunduda mõtetutena, võib tekkida tunne, et elu võib siiski olla väärt elamist. Kolmas faas on tavaliselt pikim ja keerulisim. Kohale on jõudnud arusaam, et leinaja iga eluaspekt on muutunud ja võib tunduda, et elu eesmärk on igaveseks kadunud. Siin on leinajal oluline vaadata tagasi minevikule ja hinnata, milline saab elu välja nägema edaspidi. Selles faasis on oluline luua uusi mustreid ja harjumusi, mis omakorda võtavad kaua aega. Selle faasi lõpus võib ilmneda lootuse sära, mis asendab lootusetuse tunde.

Depressioonilaadne seisund leinas on keha normaalne ja loomulik reaktsioon kogetule, kus taastada jõuvarusid, aktsepteerida keharaku tasandil kaotust ning tasapisi vaadata tulevikku, kuidas siit edasi minna.

Meeli.