Miks emotsioonitu kuulamine ei rahusta ja mida meie närvisüsteem tegelikult vajab

Autor: Meeli Laane
Autor: Meeli Laane

Rasketel ja emotsionaalsetel hetkedel on paljud meist õppinud, et toetav kuulamine tähendab rahulikuks jäämist. Eriti siis, kui oleme abistaja, spetsialisti või „tugeva“ rollis.

Sageli peitub selle taga vaikne uskumus:
„Ma ei tohi kaasa minna.“
„Ma pean jääma neutraalseks.“

Kaasaegne kiindumussuhte ja emotsioonide reguleerimise teadus näitab aga midagi muud:
emotsioonitu kohalolu ei loo turvatunnet – häälestunud kohalolu loob.

Närvisüsteem ei otsi rahu, vaid äratundmist

Kui inimene jagab midagi emotsionaalselt olulist, aktiveerub tema närvisüsteem.
Sellises hetkes ei otsi keha selgitusi ega lahendusi.

Ta otsib vastust küsimusele:
„Kas keegi on minuga samas kogemuses kontaktis?“ “Kas see on normaalne, et ma nii tunnen?”

Närvisüsteemi rahustab turvatunne, mis tekib siis, kui:

  • teine inimene on emotsionaalselt häälestunud jagatule, mitte neutraalne (loe: emotsioonitu)

  • näoilme, hääl ja kehakeel annavad märku: „Ma saan aru, et see on sinu jaoks oluline“

  • reaktsioon on kooskõlas, mitte vastandlik kogemusega

See protsess toimub suuresti automaatselt, läbi närvisüsteemide vastastikuse häälestumise (kaasregulatsioon).

Mida tähendab emotsionaalne häälestumine tegelikult?

Oluline täpsustus:

  • häälestumine ei tähenda emotsiooniga üleujutamist
  • see ei ole teise tunde „ülevõtmine“
  • ega ka abistaja enda eneseregulatsiooni kaotamine

Kaasaegne vaade rõhutab, et toetav kuulaja:

  • tunnetab teise emotsiooni

  • lubab sellel hetkeks oma näol ja hääles peegelduda

  • jääb samal ajal piisavalt reguleerituks, et olla turvaline 

Just see loob ruumi, kus leinas või kriisis inimese närvisüsteem saab hakata rahunema.

Miks teadlik „emotsioonitu olek“ võib hoopis häirida

Kui kuulaja püüab teadlikult:

  • hoida oma nägu muutumatuna

  • jääda „professionaalselt neutraalseks“

  • või reageerib vastupidise emotsiooniga (nt rahulik optimism kellegi valu kõrval)

siis märkab seda teise inimese aju väga kiiresti – sageli enne, kui inimene oskab seda sõnadesse panna.

Tagajärjeks võib olla:

  • seletamatu ebamugavus

  • tunne, et „midagi ei klapi“

  • soov end sulgeda või jutu jagamine katkestada

Kiindumussuhte teooria toob siinkohal esile, et turvatunne ei sünni mitte sõnadest, vaid kehadevahelisest kooskõlast.

Helen Dent sõnastab selle lihtsalt:
kui meie näoilme ei ole kooskõlas teise inimese kogemusega, tajub seda tema närvisüsteem ja turvatunne väheneb.

Reguleeriv empaatia, mitte emotsioonitu distants

Tänapäevane leinatoe ja vaimse tervise praktika ei kutsu üles ei „kaasa minema“ ega „distantsi hoidma“.

Fookuses on reguleeriv empaatia:

  • inimlik kontakt

  • hetkelise peegelduse lubamine

  • teadlikkus eneseregulatsioonist

Empaatia ei ole pingutus.
Pingutust nõuab hoopis selle pidev allasurumine.

Mida see tähendab leinatoes ja abistavas suhtes?

Leinas inimene ei vaja:
❌ täiuslikke vastuseid
❌ kiiret rahustamist
❌ emotsioonitut kuulajat

Ta vajab:
✔ äratundmist
✔ häälestunud kohalolu
✔ tunnet, et tema kogemus on lubatud ja mõistetav

Selline kontakt loob aluse, millele saab alles hiljem toetuda ka sõnade, mõtestamise ja sekkumistega.

Inimese närvisüsteem rahuneb teise reguleeritud inimese juures.
Mitte neutraalsuse, vaid häälestumise kaudu.

Just seda oskust – olla korraga inimlik ja reguleeritud – peame leinatoe kvaliteedi juures keskseks. Samas on see võimekus olemas igaühes.

“Toetus leinas loob tugevamad suhted.”

You Might Also Like